Just siis, kui Te mõtlete, et Te olete palju saavutanud, on aeg teha järgmine samm.

Mendeni linnast pärit Bettermannid olid talupojad, sada aastat tagasi ja juba palju varem. Kõik muu olekski aastal 1911 olnud väga ebaharilik. Sest peale põllumeeste ja talusulaste polnudki siin muud ametit. Alates 1659. aastast, kui üksteist aastat pärast kolmekümneaastase sõja lõppu mainiti Bettermannid esmakordselt Sauerlandi piirkonnas Mendeni lähedal asuvas Hüingseni põllumajanduskülas, oli vähe muutunud.

Endale nime tegemiseks väljaspool Mendenit pidi ühel Bettermannil kuluma kaks ja pool sajandit. Franz Bettermann kuulus Mendeni põllupidajate hulka ja oli üks neist. Maalähedane ja sisukas, tõeline vestfaallane, selleks jäi 1879. aastal sündinud Bettermann kogu eluks. Aga midagi oli temas siiski ka teisiti. See, millega ta 1911. aastal kombates ja ettevaatlikult alustas, sai tema jaoks oma isade ameti hülgamise alguseks.

Kui Franz Bettermann 1964 igavikku lahkus, oli hüvastijätt põllupidamise ja karjakasvatusega Bettermannide jaoks juba ammu minevik ning OBO Bettermannist oli saanud oluline tööstusettevõte elektrotehnika sektoris.

Ettevõtte peakorter on ikka veel seal, kus Franz Bettermanni poolt asutatud ettevõte saja aasta eest alguse sai: Lendringsen/Hüingsenis, mis on tänapäeval 56 000 elanikuga Mendeni linna osaks Märkische Kreis maakonnas, Põhja-Sauerlandi ja idapoolse Ruhri piiril.

Pärast kooli tegi Franz Bettermann läbi metallivalaja õppe lähedal asuvas Hemeris. See ei lasknud temast, poolenisti talumees, nagu ta oli, enam lahti. Peagi oli ta oma esivanemate tavapärase töö jaoks tallides ja põllul täielikult kadunud. 

Ta läks oma teed ja asutas 1911. aastal koos oma vana koolitusfirma kahe kolleegiga väikese ettevõtte Hüingsenisse. See valmistas messingist kaupu, kingakonksusid ja aasasid, aga ka juba midagi elektriga seotut. Bettermannist sai tarnija kodumaisele lambitööstusele.

Kuidagi ei tahtnud asi siiski päris hästi edeneda. 1918. aastal lahkus Franz Bettermann oma asutatud ettevõttest, avas ainuomanikuna stantsimistöökoja ja tootis elektri- ja sanitaartehniliste paigaldiste kinnitusmaterjale. Suur tulekahju, mis hävitas Bettermanni perekonna talu täielikult, võis anda ajendi lisada programmi piksekaitse komponentide tootmine.

OBO Bettermanni tooteportfell oli algusest peale paika pandud. Need aastad ei olnud asutamisaastad, nagu pärast Bismarcki impeeriumi asutamist 1871. aastal. Kui Franz Bettermann asjaga pihta hakkas, oli Saksamaa just Esimese Maailmasõja kaotanud ja keiser oli põgenenud Hollandisse eksiili. Inimesed nälgisid. Tänavatel valitsesid kodusõjale sarnanevad olud ja paljudes kodudes valitses puhas viletsus. 1923. aastal järgnes inflatsioon, mis on siiani kantud sakslaste ajaloolisse mällu.

Weimari Vabariik näeb vaid 1920-ndate keskel paari „kuldset aastat". Seejärel moodustavad New Yorgi börsikrahh aastal 1929, ülemaailmne majanduskriis ja massiline tööpuudus aastal 1933 koos Hitleri natsionaalsotsialistide võimuletulekuga selle allakäigu finaali. 1932, kui majanduslik hädaolukord ja poliitilised rahutused on Saksamaal haripunktis, teeb Franz Bettermann otsustava sammu ettepoole.

Kui ta seni oli töötanud vaid metalliga, siis nüüd lisanduvad kunstvaigud nagu bakeliit ja duroplast uute materjalidena, mida on võimalik vormida soojendamise teel. See oli metalli ja plasti kombineeritud tootmise uue ajastu algus tänapäevase paigaldus- ja kinnitustehnoloogia jaoks. Masinapark sai uued survevalu süsteemid.

Toona valmistas Bettermann vaheklambreid, valatud toruklambreid ja valatud torude konkse. Harukarpe ja ISO-klambreid leidub veel tänagi paljudes hoonetes.

Riviklambri leiutamise eest sai Franz Bettermann 1936 algul patendi ja tõendi Saksa Riigi patendiametilt. Juba asutaja oli innovatsioonide sõber ja edendaja.

Esialgu 20 töötaja hulk tõuseb neil aastail kuni ligi 250-le. 1930ndate keskpaiku ostab Franz Bettermann oma esialgse, 1911 asutatud firma tagasi ja integreerib selle oma tehasesse. Teda tuntakse range ja õiglase ülemusena, kes mõistab ka oma töötajate ja nende perede eramuresid ja hädasid ning pakub praktilist abi.

Üldine viletsus ja laialt levinud hädaolukord Weimari vabariigi lõpus ei kujunda enam Saksamaa mainet, kes võõrustab maailma 1936. aasta olümpiamängudel. Neid pole just palju, kes aimavad ette ära häda ja katastroofi, millele sillutavad teed Hitler ja natsionaalsotsialistid. Franz Bettermannile natsid ei meeldi, ja nende partei võib tema poolest olemata olla.

Olles nüüdseks 61-aastane, muudab Franz Bettermann oma ettevõtte 1940. aastal avatud kaubandusettevõtteks ja võtab ettevõttelaeva pardale oma pojad Franzi, Johanni, Ernsti ja Huberti, ehk siis neli oma 13 lapsest.

Teine juhtide põlvkond jõudis seega sündmuskohale enne II maailmasõja lõppu 1945. aastal. Selleks ajahetkeks valitseb juba ammugi puudusemajandus. Sõjapidamine tõmbab üha rohkem töötajaid tehasest välja ning puudus on ka vajalikust tootmismaterjalist. Sõja lõpuks on Bettermanni tehas lisaks kõigele veel ka 75 protsendi ulatuses puruks pommitatud.

Firma asutaja poegadest kolm pääsevad sõjast eluga. Koos ellujäänud ja nüüdseks sõjast tagasipöördunud tehasetöötajatega alustavad nad otsekohe ülesehitusega.

Õnneks jõuti suur osa masinapargist õigeaegselt varjule viia, nii et lausa nullist ei ole vaja uuesti alustada. Töötajate arv langeb sellele vaatamata esialgu tagasi 20 töötajaga asutamistasemele, tõuseb aga kiirelt 80 peale rahareformi aastal 1948 ja kerkib taas 250 peale aastaks 1952.

See aasta on ettevõtte jaoks väga eriline. Sel ajal kujunes välja nimi. See on kuni tänaseni: OBO Bettermann. OBO tähistab "Ilma puurimata, lappimata, krohvimata, tsementimata jne. See tähendab: säästa aega, kulusid ja vaeva ", öeldakse tollases ettevõtte reklaamis: "Meie OBO tüüblit saab turvaliselt betooni ja müüritisse naelutada ainult ühe selle juurde kuuluva löögiraua abil."

Toona õnnestus OBO-l see, mis tänapäevalgi elektrotehniliste toodete hõlpsaks paigaldamiseks ehitusobjektidele üle kogu maailma oluline on: OBO toodete ja lahenduste abil luuakse kiirelt, odavalt ja vaid mõne sammuga baas ja tugi elektrit juhtivatele, andmeid edastavatele ja energiat juhtivatele käitistele.

1950ndate aastate keskel hakkavad Saksamaa piirid OBO Bettermanni jaoks pisut kitsaks jääma. Ettevõte laieneb majandusbuumi alguses ja tarnib nüüd ka välismaale, veel mitte küll suures mahus, kuid vähemalt naaberriikidesse Belgiasse, Hollandisse ja Luksemburgi.

Järgmise suure sammu astub OBO Bettermann 1957. aastal, võttes üle 1827. aastal asutatud valtsitehase Menden-Bösperdes. See oli strateegiliselt oluline otsus, kuna selle abil tugevdab OBO endiselt olulist ettevõtte osa kaablikandesüsteemides.

Üha kasvav energiavajadus, dünaamiliselt kasvavad tööstusettevõtted, kõrgkoolid, haiglad, lennuväljad ja teised suurprojektid vajavad eelpaigaldatud kaablitrasse. Edasiviiv jõud oli ülevõtmise juures Ernst Bettermann, kes pärast isa, asutaja Franz Bettermanni, kasvas üha enam ettevõtte tuleviku teerajajaks.

Küll üsna väike, kuid siiski iseloomulik näide Bettermanni ärimaailma pikaajalisest ja kestvast perspektiivist on üks eriline kolleeg. Ta tuli firmasse aastal 1959 ja kuulub siia sellest ajast saadik kui kõige vanem kaastöötaja rohkem kui viis aastakümmet.

Jutt käib OBO mehikesest, kelle "kuldset ettevõtte aastapäeva" tähistati 2009. aastal suurejooneliselt 300 kliendi, sõbra ja külalisega poliitikast ja ettevõtlusest. Vaikselt ja sõbralikult levitab see viisakas kutt ehitusobjektidel üle kogu maailma sõnumeid: "OBO-ga on lihtsam."

Kui asutaja Franz Bettermann 1964. aastal sureb, pole ettevõtte olukord selle algusega 1911. aastal enam võrreldav. OBO Bettermann oli üle elanud kaks maailmasõda ja inflatsiooni ning toime tulnud 1945. aastale järgnenud ülesehitustöödega.

1960ndate aastate keskel võib suhteliselt noore Liitvabariigi kohta öelda: me oleme (jälle) keegi! Kuid puhata võivad ainult jumalad. Loorberitel puhkav ettevõte hoiab neid vales kohas.

Üheks neist vajalikest rahutusteguritest areneb ettevõttes kiiresti Ulrich Bettermann. Ernst Bettermanni poeg liitub ettevõttega 1968. aastal, 22-aastaselt, pärast keskkooli ja pangaväljaõppe lõpetamist. Peagi mõistab ta, et vaatamata kõigile saavutustele ja õnnestumistele on vaja uut tõuget ettepoole. Pärast majandusime-aastaid on Saksamaa Liitvabariigis märgatav teatav turu küllastumine.

Algusaastate dünaamilist kasvu ei õnnestu säilitada. Sellises olukorras langeb Ulrich Bettermanni pilk riigi siseturust väljaspoole. Ta soovib asuda koos OBO-ga teele - Euroopasse ja maailma.

Teiste perekonnarühmade vanad aktsionärid ei taha aga rahvusvahelistumisest midagi teada. Kui tema isa Ernst raskelt haigestub, riskib Ulrich Bettermann 1970. aastate lõpus täieliku konfliktiga. Pärast ägedaid lahinguid maksab ta vanadele juhtidele laenatud rahaga nende osa välja ja võtab kogu vastutuse enda peale. Saksamaa tollase suurima avatud kaubandusettevõtte eesotsas vastutab 36-aastane ainuomanik kuni viimse püksinööbini.

Täna teeb OBO rohkem kui poole oma äridest välismaal ja on 40 tütarettevõttega esindatud rohkem kui 60 riigis.

Omandimuutused on paljudes pereettevõtetes osutunud usaldusväärseks kriisikoldeks. Sellistest vaidlustest on Ulrich Bettermann õppinud olema avatud uutele arengutele, andma vastutuse varakult järgmisele põlvkonnale ja integreerima selle konfliktivabalt ettevõtte juhtimisse.

Ta ise oli alles 50ndate alguses ja üks tema poegadest polnud isegi veel mitte täisealine, kui ta 1999. aastal 48 protsenti oma kapitalist nende nimele kirjutas. Ulrich Bettermann on endiselt tegevdirektor, kuid neljaliikmelise nõuanderühma esimehena hoolitseb ta strateegilise joone eest juriidiliste ja majanduslike teadmistega.